2. Korintose (2Kr)

PAULUSE 2. KIRI KORINTLASTELE

Kes: Paulus koos Timoteosega.

Millal: Kirjutatud u 54-55 pKr Makendooniast (2:13; 7:5); tõenäoliselt Filipist.

Kellele: Korintose kogudusele.

Teemad: Ilmselt on tegu kahe kokkupandud kirjaga (ptk 1-9; 10-13), mis keskenduvad peamiselt Pauluse ja Korintose koguduse vahelisele haprale suhtele lisaks erinevatele muudele teemale (nagu näiteks Pauluse teenistus, korjandus Jeruusalemma vaeste toetuseks ja mõned rändavad juudikristlased, kes on kogudusse sisse tunginud). Tiituse viimane külastus (7:5-7) ja Pauluse kauaoodatud kolmas küllatulek kogudusele (13:1), kes peab tema tulekuks korjanduse kokku pannud olema ning nende laiduväärt vastuvõtlikkus osade valeõpetajate suhtes, kes teesklevad end olevat Kristuse apostlid (11:3). Rõhuasetus on kristliku teenistuse teenijastaatusel, mis peegeldab Kristust; uue lepingu suure auhiilguse kontrast võrreldes vana lepingu omaga; evangeeliumi auhiilguse esiletulek selle teenistuses olijate nõtruse läbi; evangeelium kui lepitus; vaestele annetamine mitte kui kohustus, vaid heldekäelisuse väljendus.

Neli teemat käiakse välja selles kirjavahetuses:

1. Pauluse plaanide muutus korintlaste külastuse asjus
2. korjandus
3. tema apostellik kutsumus ja teenistus
4. rändavate juudikristlaste kohalolek.

Esimesed kolm teemat jätkuvad esimesest kirjast ja nendega tegeldakse 2Kr 1-9. Kronoloogiline seletus Pauluse äsjasele suhtele nendega, mida ilmselt põhjustas tema meelemuutuse küllatuleku osas, on esitatud 1:12-2:13 ja veel 7:5-16. Pikk katkestus peatükkides 2:14-7:4 on kirja kroonijuveel. Siin kaitseb Paulus oma nõtruses-apostliteenistust (vt 1Kr); teemat, mis on tõstatatud Pauluse vastaste poolt (2:14-4:6). Peatükkides 8-9 käsitleb ta vajadust, et enne tema tulekut oleks korjandus koos. 10.-13. peatükk sisaldab jõulist rünnakut tema juudikristlastest oponentide vastu – segatud meelepaha, terava sarkasmi ja leebe palvega, et korintlased mõistusele tuleks.

Eripära: Korintose teise kirja loogikat pole kerge tabada kolmel põhjusel:

1. Tegu on Pauluse kõige isiklikuma kirjaga kogu tema kirjade pärandist ja seda peamiselt Pauluse jätkuvalt valuliku läbisaamise pärast selle kogudusega. Selle isikliku dimensiooni intensiivsus väljendub näiteks viisil, kuidas Paulus kõneleb, ja sellest, et on keeruline tema mõttelõnga jälgida (nt 2:14-7:4).
2. Tõenäosus, et 2.Korintose kiri on hoopis Pauluse neljas ja viies kiri sellele kogudusele, mis on liidetud üheks (2Kr 2:3-4 on mainitud eelnevast kurvameelsest kirjast). Selle uskumiseks on kaks põhjust:
   — Kuigi Paulus räägib rändjutlustajatest ptk 2:17-3:3 (need, kes „Jumala Sõnaga hangeldavad“), peegeldavad ülejäänud peatükid 1-9 üsnagi rahulikku olukorda, sh palveid ja kiindumusavaldusi (nt 1:7; 2:1-4; 6:11-13; 7:13-16) – miski, mis 1Kr-s täielikult puudub. Peaaegu kõik nõustuvad, et ilmselt juhtus midagi peatükkide 10-13 vahel.
   — Kirjakohas 8:16-18 juhib Paulus Tiitust ja ühte teist venda neljandat kirja saatma (ptk 1-9) ja korjandust võtma; 12:18 viitab Paulus sellele aga kui minevikusündmusele.
3. See, kuidas need neli teemat omavahel suhestuvad ja ühe kirja moodustavad. Pauluse suhe selle kogudusega, mis oli juba siis pingeline, kui ta 1Ke kirjutas, oli päris hapuks läinud. See on osaliselt seotud plaani muutusega teekonna osas 1Kr 16:5-9. Selle asemel, et läbi Makedoonia tulla, tuli ta otse Efesosest – nende üllatuseks ja meelehärmiks (korjandus polnud veel koos). Üks tõsine kohtumine kellegagi, keda mainiti põgusalt 2Kr 2:1-2, 5-11 ja 7:11-12 (ehk mõne rändjutlustajaga), pani Pauluse lahkuma sama kiirelt, kui ta ilmus.

Vahepeal muutis ta aga uuesti plaane! Selle asemel, et Makedooniast Korintosesse naasta (1:15-16), läks ta Efesosse ja saatis Tiituse oma kurvameelse kirjaga (2:3-4) osaliselt sellepärast, et kindlaks teha, et korjandus teel oleks (8:6). Kui ta Tiitusega lõpuks Makedoonias kohtus (2:12-13; 7:5-7), tõi Tiitus häid uudiseid. Hoolimata sellest, et Pauluse kiri oli neile haiget teinud, tõi see nad ka meeleparandusele ja distsiplineeris meest, kes oli Paulust rünnanud (2:5-11). Kõige sellega tegeldakse peatükkides 1-7.

Pauluse küllatuleku esmane põhjus on siiski esiplaanil – korjanduse saamiseks (ptk 8-9). Seega saadetakse Tiitus tema eel neljanda kirjaga (ptk 1-9), kus on selgitused tema tegude kohta ja lootus, et Pauluse ja makedoonlaste hilisemaks tulekuks (9:1-5) on korjandus koos.

Samal ajal eksitasid rändjutlustajad endiselt sealseid inimesi. Ajaks, mil Tiitus neljanda kirjaga sinna jõuab, tundub, et neil on temaga võrreldes eelis. Seega kiirustas Tiitus halbade uudistega tagasi Makedooniasse, pannes Pauluse uuesti kirjutama – seekord kutsudes korrale nii korintlased kui ka tema oponendid evangeeliumiga väära ümberkäimise ja tõelise apostelliku teenistuse küsimärgi alla panemise pärast (10-13).

2Kr kergemaks lugemiseks ei tohiks tähelepanuta jätta selle kirja hiilgavat teoloogiat, mis puutub nii teenistusse kui ka evangeeliumi. Paulus jätkab teoloogiaga ristist kristlikus teenistuses (mis algas 1Kr 4:9-13) ja seletab selle pisiasajdeni lahti. Issanda auhiilgust – ja evangeeliumi väge – ei muudeta väiksemaks, vaid võimendatakse läbi „saviastjate“ nõtruse, kes seda kuulutavad (2Kr 4:7, 12:7-10). Seepärast kiitleb Paulus korduvalt oma nõtruses: mitte seepärast, et talle meeldis kannatada, vaid et tähelepanu oleks Päästjal, mitte sõnumitoojal.