Sõna „Piibel” tuleneb kreekakeelsest sõnast biblion, mis tähendab „raamat”.
Piibel on maailma kõige populaarsem ja enimtõlgitud teos. Igal aastal trükitakse seda miljoneid eksemplare. Piiblit on kirjutanud üle 40 inimese ca 1500 aasta jooksul, kokku on selles 66 raamatut, millest 39 on Vanas Testamendis ja 27 Uues Testamendis.
Sellesse raamatukokku on kätketud ajalugu, elulood, poeesia, ettekuulutused, tõotused ja nende täitumised jpm. Seepärast tuleb Piiblit vahel veidi erinevalt lugeda, sõltuvalt sellest, et mis kirjandusvormiga on tegemist. Me ju ei loe näiteks pesumasina kasutusjuhendit nagu armastuskirja. Sama lugu on Piibliga.
Kirjutajate hulgas on kalamehi, kuningaid, karjaseid, arste, prohveteid, poeete.
Piibli esimene osa, VANA TESTAMENT jutustab sellest, kuidas Jumal lõi maailma, ja inimese, et iga inimene on väärtuslik, kuidas inimene langes pattu ja kuidas Jumal valis iisraeli rahva, et demonstreerida, mida tähendab kui Jumal valitseb üht rahvast ning valmistada seda ette Jeesuse vastuvõtmiseks. Samuti räägib Vana Testament paljust praktilisest, näiteks kuidas ehitada toimivaid riike ja kuidas üksteisega käituda (Kümme käsku ja Moosese seadus).
Teine osa, UUS TESTAMENT jutustab Jeesusest, tema õpetusest, heategudest, surmast ja ülestõusmisest, ning varase kiriku tekkimisest ja elust. Piibel on kristluse alusdokument, kristlaste pühakiri.
PIIBEL ÕPETAB MEILE NELJA ASJA:
– kes Jumal on
– kes mina olen
– kes meie oleme
– kuidas maailmas elada
Kuidas Piiblit lugeda?
Piibel on küll Jumala sõna meie jaoks täna, aga see ei ole kirjutatud otseselt meile, vaid teatud konteksti, vastuseks mingitele küsimustele, mis tolleaegsetel inimestel olid. Meie aga oleme justkui ammu salvestatud telefonivestluse ühe poole pealt kuulajad – me kuuleme vastust, aga me alati ei tea küsimust. Seetõttu on oluline püüda teada saada, et mis oli algse adressaadi küsimus.
Piibli lugemisel on kolm põhireeglit.
1. kontekst
2. kontekst
3. kontekst
Konteksti omakorda on erinevat laadi, mida kõike tuleb arvesse võtta:
1) mis tüüpi kirjutisega on tegu?
– kas see on lugu? (loos kirjeldatakse juhtunut, tihti ei anta sellele hinnangut, et kas tegelaste valikud või juhtunu oli hea või halb)
– kas see on luule? (luule kõnetab sinu südant, mitte niipalju su mõistust, seal kasutatakse pildikeelt, metafoore, kujundeid ja see on loo jutustamisest erinev. Piiblis riimuvad sõna lõppude asemel mõtted)
– on see prohveteering?
– või õpetus?
2) kontekst Piiblis. Jumal küll võib kõneleda mingi ühe kirjakoha kaudu, aga pikemas perspektiivis ja Piiblist aru saamiseks ei ole selline lugemine jätkusuutlik. Loe, mis on selle kirjakoha ees, mis tuleb selle järgi, mis on kogu selle raamatu mõte, kus kirjakoht on, ja äkki on mõnes teises kohas Piiblis kirjutatud sama aja või loo kohta.
3) Kultuuriline, ajalooline, geograagfiline kontekst
– võta välja maakaart (leiad neid näiteks Piibli lõpust). Vaata, kus sündmus aset leiab.
– uuri, milline oli tolle aja kultuur, mis oli tavapärane/lubatud ja mis mitte? (seda leiad Piibli kommentaaridest)
– küsi, mida mõeldi tekstis kirjutatud teemade kohta (maailmavaade)?
– otsi, mis juhtus sel ajal ja selles kohas piibliväliste ajalooallikate kohaselt?
Sa ei pea küll ajaloolaseks hakkama, aga natuke uurida ei tee paha. Piibli lõpus on näiteks kaardid ja ajajooned. Kui sul ei ole inglise keel probleemiks, hangi endale Study Bible.
Oleme ka siia lehele koondanud lühikesed sissejuhatused Piibli erinevatesse raamatutesse. Leiad need siit.
Aga kindlasti sa leiad Piiblist asju, milles sa peale kõike seda puurimist ja uurimist ikkagi aru ei saa – see on ka okei. Piibel ei olegi nagu mingi koolitükk, mis tuleb pähe õppida. Ja kuigi selline ajalooline uurimine võib tunduda nagu päris suur kodutöö, siis tuleta meelde, et Piibli kaudu kõneleb Sinuga Jumal – tee see uurimine ja puurimine ka aja veetmiseks Temaga – pane kirja oma mõtteid, küsi Jumalalt palves küsimusi (pane küsimused ka kirja) või joonista midagi, tee skeeme, mine jalutama ja kuula Piiblit, kuula ülistuslaule jne.
