PAULUSE KIRI FILIPLASTELE
Kes: Paulus
Millal: Kirjutatud ilmselt 62 pKr. Kirja viis kohale Epafroditos, kes tõi Paulusele Filipi koguduse kohta infot (Paulus oli tol hetkel vanglas) ning oli toonud talle ka kingituse koguduselt (2:30; 4:18), on Filippi tagasi pöördumas pärast peaaegu surmavast haigusest taastumist (2:26-27).
Kellele: Kirjutatud Filipi kogudusele, mis koosnes peamiselt mitte-juutidest ja oli rajatud u 48-49 pKr Pauluse, Siilase ja Timoteose poolt. Filipi oli jõukas Rooma koloonial-linn.
Teemad: Pauluse tänu, julgustus ja ergutus kannatavatele Filipi usklikele, kes lisaks kõigele kogevad ka sisemisi pingeid. Kirjas rõhutatakse Pauluse ja filiplaste partnerlust evangeeliumis, Kristust kui kogu elu võtit – algusest lõpuni, Kristuse tundmist ja tema sarnaseks muutumist Tema surma läbi (iseenda ohverdamine teiste eest), Kristuses rõõmustamist ka kannatuste keskel, ühtsust läbi alandlikkuse ja armastuse, kindlameelsust ja püüdlemist viimse auhinna poole.
Eripära: Kuigi Filipi kiri on väga armastatud, on enamikel inimestel selle mõttekäiku raske järgida, kuna on keeruline näha, kuidas kirja erinevad osad kokku sobituvad. Kolme asja teadmine peaks aitama sul näha, kuidas see kiri toimib:
- sõprus on kreeka-rooma kontekstis palju sügavama tähendusega kui meie tänases lääne kultuuris. Sellisesse sõprusse astuti teadlikult, peaaegu nagu lepingusuhtesse. Sõprusega kaasnes alati sotsiaalne vastastikkus (st sõbrad eeldasid, et nad “toovad üksteisele kasu” vastastikuse hea tahte ja usaldusega), mida väljendati vastastikuse andmise ja võtmise terminites. Üks selle sõpruse erilisi omadusi oli eeldus, et sellistel sõpradel on ühised vaenlased, st need, kes vastandusid sõpruse ühele osapoolele, muutusid automaatselt ka sõpruse teise osapoole vaenlasteks (vt Jh 19:12).
Sellest suhtest arenes välja üks antiikne kirja liik – sõpruse kiri: selles jagab kirjutaja oma mõtteid (reflekteerides sageli ka oma olukorra üle) ning uurib teise olukorra kohta. Sellistes kirjades väljendatakse alati vastastikkust ja head tahet, nagu ka erinevat sorti toetuste andmise ja saamise kohustust. - teist sorti kiri oli manitsuskiri, mis oli tavaliselt kirjutatud vastuvõtja sõbra või mentori poolt. Sellised kirjad olid mõeldud mingit tüüpi tegevuste või suhtumiste julgustamiseks või mahalaitmiseks. Sellistes kirjades osutas autor eeskujudele, mis mõnikord sisaldasid ka teda ennast.
- Filipi kogudusele osutatud vastuseis oli peaaegu kindlasti seotud sellega, et Filipi oli Rooma sõjaline koloonia. Linna ehitas uuesti üles esimene Rooma imperaator Augustus (Octavian) ning see anti väesalkadele, kes Rooma kodusõjas (Filipi lahingus) lüüa said ja laiali saadeti. Kuna neile oli saanud osaks imperaatori selline soosing, olid Filipi elanikud valitsejale ka väga lojaalsed. Seega pole üllatav, et Filipis õitses imperaatori (keisri-) kultus koos pühendumisega imperaatorile kui “issandale ja päästjale”. See lojaalsus viis Filipi elanikud sealsete usklikega otsesesse konflikti, sest nemad kummardasid Jeesust Kristust ainsa Issanda ja Päästjana (3:20). Kuna Paulus oli samuti Rooma vang evangeeliumi pärast (1:13), tähendas see, et tema ja Filipi usklikud olid samal ajal läbi minemas samasugusest raskusest (1:30).
Selle kõige taustal on lihtne mõista kirjakohtades 1:12-26 leiduvat narratiivi – pakkuda filiplastele eeskuju, kuidas vastata sellistele evangeeliumi mahasurumise katsetele: rõõmustada Issandas ja otsustada, et missugune ka tagajärg ei ole, on „elamine Kristus ja suremine kasu“ (1:21). Märka seda kirja lugedes, kui tihti üritab Paulus filiplasi julgustada ja kannustada olemaks kui Kristus ja nagu Paulus, Tema teener.
Teemad: Filipi kogukonnas on aga mõningaid sisemisi pingeid ning neid vaevab ka paganate vastuseis nende evangeeliumile, niisiis hakkab Paulus kohe ka sellest rääkima (1:27-2:18). Ta hoiatab neid ka juudi religioosse identiteedi märkide vastuvõtmise, eriti ümberlõikamise (3:1-4) eest, sest see teeks neid Kristuse vaenlasteks (3:18-19).
Kuigi kirja südames on Pauluse ja filiplaste “olukord”, keskendub kõik siiski lõpuks Kristusele. Paulus julgustab neid järgima enda eeskuju, just nagu temagi järgib Kristust (3:15, 17; 4:9; 2:5). Kuna kiri loeti koguduses valjusti ette, jätab ta tänusõnad kirja lõppu (4:10-20). Ta tunnustab neid kingituse eest ülevoolava tänuga, meenutades neile, et Jumal ise võttis selle vastu „healõhnalise ohvrina“ (4:18), ning minnes üle tänupalvele (s20).