PAULUSE 1. KIRI KORINTLASTELE
Kes: Paulus
Millal: Kirjutatud u 53-54 pKr Efesoses (vt 16:8).
Kellele: kirjutatud Korintose kogudusele, kus olid peamiselt paganad (12:2 ja 8:9). Paulus vastab koguduse kirjale (7:1) ja teadetele, mis ta on saanud (1:11 ja 5:1).
Teemad: Peamiselt käsitleb Paulus käitumisega seotud teemasid ning elu Pühas Vaimus Kristuse evangeeliumi kohaselt. Rõhuasetused: ristilöödud Messias kui evangeeliumi keskne sõnum; rist kui Jumala tarkus ja vägi; kristlik käitumine, mis vastab evangeeliumile; Vaimus elamise tõeline olemus; surnud kristlaste tulevane ihuline ülestõusmine.
Ülesehitus: Kirja üldises ülesehituses on oma loogika. Paulus alustab teemadega, mille kohta ta teateid on saanud (1:10-6_20). Esmajärjekorras alustab ta küsimusega lõhedest kogukondlikul tasandil, aga ka Pauluse enda õpetuse suhtes. Seejärel võtab ta sõna muude väärate kogukonna suhtevormide (intsest, kohtuskäimine, prostitutsioon) teemal. Alates 7:1 tõstatab ta teemasid vastuseks korintlaste kirjale; üsna tõenäoliselt nende kirjas esitatud järjekorras. Aga kui ta läheneb paarile asjale, mis puudutab ülistust (ebajumalateenistusest osa võtmine ja keelterääkimise kuritarvitamine), lisab ta veel kaks asja seoses ülistusega (peakatmisest ja Püha õhtusöömaajaga vääralt ümberkäimisest). Ta tegeleb ülestõusmise küsimusega vaimuandide teema lõpus, sest tõenäoliselt peegeldab see valeõpetust (või vaimsust), mis mõjutab korintlaste suhtumisi enamikes asjus. Ta võtab 16. peatüki kokku praktilisemate teemadega.
Eripärad: Korintose linn oli ligi sada aastat uinuvas olekus ning sai Julius Caesari poolt 44 eKr taasrajatud kui Rooma koloonia. Oma kaubanduslikult strateegilise asukoha tõttu oli sellest Pauluse ajaks (sajand hiljem) saanud üks suurimaid linnu Rooma Kreekas. Antiiksete standardite järgi oli see üsna uus linn, millest oli aga saanud suurlinn (tõmmates ligi inimesi kõikjalt impeeriumist), mis oli täis uusrikkaid. See oli ka väga religioosne (kõik sisserännanud tõid kaasa oma jumalused), aga samal ajal moraalselt laostunud. Seega need, kellest said usklikud, olid pärit mitmesuguse rahva hulgast – oli nii orje kui vabasid, paganaid ja juute (12:13), kes tõid suure osa oma vana elu pagasist endaga kristlikku usku kaasa.
Oluline on tähele panna, et vastuseis Paulusele (nt 4:3-5, 18-21; 9:1-2) ei olnud väljastpoolt kogudust – nagu nt oli Gl, 2Kr 10-13 ja 1Ts – vaid koguduse enda seest. Hoolsalt lugedes võib märgata, et Pauluse ja korintlaste (vähemalt paljude nende seast) vahel oli vastakaid arvamusi igal teemal. Nad olid kas valesti aru saanud või teadlikult valesti tõlgendanud Pauluselt varem saadud kirja, milles ta keelas osasid pahesid (5:9-10), ja nad on kirjutanud talle selgitusi, miks nad arvavad, et neil on õigus ja tema eksib (nt ptk 8-10;12-14). Ja neist osade käitumine, millest nad kirjutanud pole, on nii groteskselt mittekristlik, et Paulus on kohkunud, kuidas kristlik kogukond niimoodi uskuda võib. Erinevates kohtades võib leida Paulust neid tsiteerimas; tihtipeale nõustudes nende väitega, aga mitte nõustudes sellega, kuidas nad seda mõistavad (vt 6:12-13; 7:1-2; 8:1, 4).
Peamine koht, kus Paulus ja korintlased on eriarvamustel, puudutab küsimust spirituaalsusest – mida tähendab olla vaimne inimene. Kõige teravamalt tuleb see esile peatükkides 12-15, kus nad nähtavasti usuvad, et keeltega rääkimine tähendab inglite keeles kõnelemist (13:1) – seega oleksid nad justkui jõudnud kõrgeimale vaimulikule tasandile ning neil ei lähegi enam tarvis ihulist ülestõusmist (6:13-14; 15:12). See oli ka viinud tol hetkel nende võidutseva ellusuhtumiseni. Täis „tarkust“ Vaimult, näevad nad Pauluse nõrkust kui tõendust tema kiduramast vaimulikkusest (4:6-21). Sellises maailmavaates pole ruumi ristile allutatud eluks. Seepärast nad tõrjuvadki nii kergekäeliselt Pauluse vaateid erinevatel teemadel. Üsna suure tõenäosusega ongi nende omamoodi spirituaalsus viinud ka halvustava suhtumiseni kõike ihulikku (st nad kas lubavad endile kõike või on vastavalt oma tahtmisele askeetlikud) nii et mõned neist vaidlevad isegi abielu-sisese seksuaalelu vastu (7:1-7) ja traditsioonilised peakatted jäetakse kõrvale „inglite pärast“ (11:3-16, eriti s 10).
Pauluse peamine vastus sellele kõigele on meenutada neile, et evangeeliumi keskmes on surnuist tõusnud ristilöödud Messias, ja ta lõpetab kirja nende kahe teoloogilise tõega (rist 1:17-2:16; ülestõusmine ptk 15). Kõike muud selles kirjas tuleb mõista nende tõdede valguses; Vaimu kõige olulisem roll on ilmsiks teha rist kui Jumala tarkuse võti (2:6-16).
Kuna Paulus näeb, et kaalul on evangeelium (eriti kuna korintlased tõrjuvad risti kui kristliku elu keset), võib märgata, et tema emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise: kord on domineerivaks vastasseis (4:18-21; 9:1-12; 14:36-38), kord palve (4:15-16; 10:31-11:1), siis sarkasm (4:8; 6:5), iroonia (1:26-28), ilukõne (13:1-8) ja lõpuks ka entusiasm(15:51-57); kuid tema suhtes selle kogudusega on hetkel väga vähe rõõmu või heameelt (ja 2Kr näitab meile, et enne kui paremaks saab minna, läheb hullemaks).